Artikel über Sibirien

Artikel über Sibirien - deutsch

O . Laaman

Eesti asundused Venemaal

X Jenissei kubermangu asundusi, missuguste nimed “Meie Tees”, vaatleb lähemalt Georg Wehm oma “Isiklikke mälestusi eesti sunniasundusist Siberis” Kõigepealt peab ütlema, et Georg Wehm on sündinud 21. aprillil 1869 (vana kalender) Rakveres. Ta sai hariduse Rakvere algja kreiskoolis, kus juhatajaks oli Johann Kunder. Lõpetas õpetaja Viesingeri usu- ja kasvatusteaduse kolmeaastase kursuse 1889. a. Tallinnas. Kursuse juhataja abiga ja daamide komitee rahalisel toetusel saadeti Georg Wehm Siberisse võhikabiliseks (Laiengehülfe) Alam-Bulanka koguduse õpetajale 1890. a. Hiljem oli ta VerhneSuetuki eesti koguduse köster-kooliõpetajaks kuni 1. maini 1907. a. Pärast seda oli ta Tallinna vaeslaste kasvatusasutise juhataja 1907–1919; vabakutseline kuni 10. aprillini 1924 ja sealt peale Riigi hoolekandekooli juhataja k. t. kuni pensionile minekuni 10. nov. 1929. a.

Georg Wehm ütleb, et maapinna varanduste ja looduse anni pärast nimetatakse Minusinski maakonda üldiselt Siberi Shveitsiks. Ülem-Suetuki asunduse tekkimisest kirjutab G. Wehm, et Jüri Kuldem Põltsamaalt saabus Tobolski 1827. aastal. Ta oli algul Rõzhkova sundasunduses sulaseks, kust siirdus 1833. a. Tshistaja külla, asutades seal jõuka talu. 1846. aastal kutsus Jenissei kubermangu ülem luteriusulisi sunniasunikke ümber asuma Minusinski maakonda, kus neile antakse kõlbulikku maad. 1847. a. nelipühi ajal lahkus Kuldem, niisama Tomason ja veel kolm perekonda Rõzhkovast. Juulikuu lõpul saabusid nad uude asukohta, kuid leidsid, et maapind oli halb ja olud ebasoodsad. See oli 200 km allpool Minusinski linna, Jenisei jõe lähedal. Sealt siirdusid nad lõunasse, elades talve ja paar järgnevat aastat ühes vene külas. Alles 1850. aastal asus Kuldem Suetuki jõe kaldale, pannes aluse Verhne-Suetuki asundusele. Asukoha soodsad olud mõjutasid ka teisi asunikke, kes seni elasid ümberkaudseis vene külades, asuma Kuldemi juurde. Tomasonide perekond andis 1850/51 talvel Jenisei kubernerile palve, et neile eraldataks maa seaduslikult ja 1851. a. suvel neile määratigi 2766 tiinu maad. Arvestades 15 tiinu meeshingele, oli võimalus sinna asetada 176 revisjoni hinge. Kuna aga tol ajal oli Lääne-Siberist saabunuid ainult 19 meeshinge, siis oli võimalus asustada sinna veel 157 inimest. 1853. aastal, arvatavasti kirikuõpetaja nõudmisel, määrati asundusele juurde 10.177 tiinu maad, andes võimaluse asundada veel 641 hinge. Kokku endisega oli siis maad 817 meeshinge jaoks.

Verhne-Suetukist eraldusid 1858. a. lätlased ja asutasid oma rahvale Kebezhi orgu uue asunduse “Nizhnjaja-Bulanka“, kuhu ka sakslasi saadeti. 1861. a. asutasid eestlased sellest 7 versta eemale, Bulanka oja kaldale, endi asunduse Verhnjäjä- ehk Ülem-Bulanka. Varakult selgus, et oleks soovitav erirahvusest asunikke paigutada eri asundusisse. Kord isegi kubermangu valitsus määras, et soomlased asuvad Ülem-Suetukki, lätlased Alam-Bulani ja eestlased Ülem-Bulani; aga sellest ei peetud kinni ja rahvustevaheline segadus kestis edasi. Eestlased elasid kuni 1861. aastani soomlastega ühes Ülem-Suetukis. 1861. aastal ehitati Ülem-Suetukki koolimaja, sama tehti Ülem-Bulanis 1862. aastal. Ülem-Suetukiks nimetati asundust sellepärast, et sama jõekese alamjooksul oli kasakate küla, mida nimetati Alam-Suetukiks. Ülem-Suetuk oli vanim asundus, kus Soome Senati poolt ametisse seatud kiriku- ja kooliõpetajad aastakümneid töötasid, mispärast see oli Bulanist nii väliselt kui ka sisuliselt veidi kultuursem. Kõigi nende sunniasunduste elanikkude seas oli meeste ülekaal väga suur: 1864. aastal elas siin mehi 875, aga naisi ainult 247. Muuseas võib märkida, et köster-kooliõpetaja Georg Wehm tõi endale nooriku kodumaalt, kui ta vahepeal Tallinnas külas käis. Kolmest sunniasundusest oli kõige perekam läti-saksa asundus Nizhnjäjä-Bulanka — 180 talu peale ligi 2000 inimest. Verhnjäjä-Bulanka eesti asunduses oli 88 talu, Ülem-Suetuki asunduses 144 (hiljem 188) talu. G. Wehmi kirjelduse järgi oli Ülem-Suetuki külal kaks osa: ülevaltküla, kus oli puust, kirikutaoline palvela, soome koolimaja ja esimeste asunike elamud. Siin asusid soomlased, LääneSiberist tulnud ingerlaste järglased ja ka eestlased. Altkülas oli asunduse rajaja, Kuldemi elamu. Elasid siin peamiselt eestlased, oli ka mõni soo- me talu. Altküla oli aga asunduse elu keskuseks — siin asus pood, piimatalitus, kõrts ja küla kantselei.

Kui G. Wehm 1890. a. kirikuõpetaja abilisena Ülem-Bulani asundusse jõudis, siis ei olnud tal algul mingit töökava. Ta algas siis koolimajas palvetundide pidamisega ja lauluharjutustega. Mõnikord asendas ta ka koolmeistrit Mühlbachi. Lauluharjutusi peeti koolimajas õhtuti, kaks korda nädalas. Tegutses 20-liikmeline segakoor, lauldi vaimulikke laule. Koolis õpetati eesti keele lugemist ja kirjutamist, veidi “arvamist“ (s. o. aritmeetikat), peaasjalikult usuõpetust. Vene keelt ja muid teadmisi ei õpetatud ega ka nõutud. (Millest nähtub, et tsaar oli rahvuste osas paljukordselt inimlikum kui praegune punane võim. Toim.)

Ülem-Suetuki eesti koguduse asutamise küsimus kerkis esile 1891. aastal. Selles asjas pöördus eesti asunike volinik 16. veebruaril 1891 Moskva kindralintendendi poole, kirjeldades et 128 talust Ülem-Suetukis on ainult 12 soomlaste omad. Selle peale saabus veebruaris 1892 Moskva ev. lut. konsistooriumilt nõusolek G. Wehmi köster-kooliõpetajana ametisse määramiseks. Tegelikult kolis G. Wehm Ülem-Suetukki juulis/- augustis 1892. a., kus temale üüriti korter ja ka kooliruumid ühes eramajas. Algul oli õpilasi seal 35. Koguduse liikmeid oli samal aastal 500 hinge. Koolimaja ehitamine algas 1893. aastal. Ehitas ettevõtja Annik. Ehituseks lubas Kiriku Abikassa 500 rubla. 30. märtsil 1894. a. lasi kuberner teatada, et kooli avamist võib lubada, kui elanikud on nõus kutsuma kooli vene keele õpetajat. Moskva konsistooriumi vaheleastumisel tuli lõplik luba 7. novembril 1894. a. (nähtavasti siiski vene keele õpetajat ei palgatud). G. Wehm jatkas laulukoori õpetamist, asutas orkestri, muretses kogudusele kodumaa koguduste annetustega raamatukogu (300–400 köidet) ja ka kooli raamatukogu (200 köidet).

Elust sunniasundusis

Oludest neis sunniasundusis kirjutab G. Wehm üldiselt, et nad asuvad Sajani mägede ligidal. Ülem-Bulani asunduses olid veised ka talvel lageda taeva all. Sead tuhnisid põhuhunnikuis, sõnnikut väetiseks ei vajatud. Lammaste jaoks oli külal eraldi piiratud lambaaed. Küla oli ka ümbritsetud suure tihtaiaga, mis piiras niiviisi küla koplit hobuste ja vasikate jaoks. Asunikud põllumehed külvasid siin tali- ja enamasti siiski suvevilja, eriti nisu, rukist, otra ja kaera, aga ka hernest, lina, kanepit ja tubakat. Asunike ettevõtlikkusest tunnistasid vesiveskid Suetuki jõe peal. Jüri Kuldemil oli veski Ülem-Suetuki küla sees, Karl Tomasovil kilomeeter maal eemal. Mõlemad töötasid ühe paari kividega. Ka Ülem-Bulanis oli veski, mis vähese vee ajal ei töötanud, Alam-Bulanis oli kolm vesiveskit. Korralikumad uustulnukad, kodumaalt tsaarivõimu poolt väljasaadetud, hakkasid külades sulasteks ja olid ka Minusinski linnas, mis asundusist 65–85 km kauguses, teenistuses, või elunesid linnas käsitöölistena, eriti naha- või ka puutöö alal. Sunniasunduste lähedal, Sajani mägedes, olid kullakaevandused (vene keeles “pri-iski“). Kullakaevanduse tööle palgatavate luteriusuliste väljasaadetute arv oli algul 120–139, mis 1864. a. tõusis 180 peale. Töö kullakaevanduses on väga raske ja võrreldav vabatahtlikult enda peale võetud sunnitööga. Kuid sellel on ka omad head küljed, õpetades igaühte tööd tegema ja on asundusile ka tuluallikaks seega, et 300–500 rubla suvel teenitud raha tarvitab kullakaevur talvel asunduses. Ajajooksul on nii mõnestki kullakaevajast saanu hea asunik Mõnigi üleliigne tööjõud leiab kullakaevanduses tasulist teenistust, mida asunikudki kõrvalteenistusena edukalt kasutavad.

18-kilone kullaleid

Mihklipäeva paiku tulevad kullakaevajad — pri-iski mehed — raskest mullatööst talveks asundusisse puhkama, sest lumi paneb talvel töö neil seisma. Siis algas külades kärarikas olemine, joodikute kära ja pidutsemine. Kullakaevureiks olid suuremalt osalt hiljuti kodumaalt väljasaadetud. Nende seas kohtas G. Wehm kahte endist koolivenda: ühte algkooli ajast, teist kreiskoolist. Esimene oli Rakvere “Moskva“ trahteri omaniku poeg, kes röövimise pärast Siberisse sattunud. Ta käis algul kullakaevanduses tööl, aga raha, mis ta kodunt sai ja teenis, raiskas ta joomise ja ulaeluga ära. Teine G. Wehmi koolivend oli kreiskooli lõpetamise järele õppinud Kulina mõisas valitsejaks. Töötades Siberis kullakaevanduses leidis ta 1 puuda ja 6 naela raskuse (ca 18 kg) kullatüki. Kuna ta oli peremehe (s. o. ettevõtja) teenistuses, siis sai ta selle eest vaid 3000 rubla vaevatasu, tollel ajal hea ja suure talu ostuhind. Mõne nädalaga kulutas ta selle läbi ja viimaks kadus sealt mailt. G. Wehm imestab, kui lihtsalt toimus kulla vedu: kaevandustest tulevas kullaveo vooris oli umbes 30 rege, igal kolm hobust ees. Esimese ree peal istus peale ajuri veel kasakas ja viimase ree peal ka. Iga ree peal oli umbes paar puuda kulda. Aga nii nõrgalt kaitstud voorile keegi kallale ei kippunud. Ausust oli sel ajal palju enam kui tänapäeval. G. Wehm peatub lühidelt ka selle juures, kuidas 1905. a. sündmuste järelkajad Siberisse jõudsid. Ülem-Suetukki saadeti kolmeks aastaks “Tartu kongressist” osavõtjaid, neli lihtsat meest Virumaalt. Nende saabumine asundusse mingisugust elevust ei sünnitanud. Järgmisel aastal aga hakkas valitsus ise märatsema. Sandarmid voorisid külast külla ja otsisid süüdlasi. Esimene kes nende küüsi sattus oli Aleksander Nasarov, naabri küla õpetaja, eeskujulik pedagoog ja jumalakartlik inimene, kes vangistusest pääsemise järele oli pastor Buschi koduõpetajaks. Oli veel teisigi kahtlusealuseid, kellest kolm olid kaupmehed, nende seas ka Ülem-Suetuki kaupmees Friedrich Anderson ja üks kasaka küla kirjutaja. Jaoskonna ülemale tehti korraldus neid kinni võtta ja vanglasse saata. Nende otsimine ja tagaajamine kestis kolm kuud, kuni nad kätte saadi.

Peale nimetatud asunduste elas eestlasi veel 4-5 perekonna kaupa Ilanskaja raudteejaama ning Bakalovo, Malinovka ja Sabolotnoje vene külades, mis kuuluvad nimetatud asunduste teise gruppi. Lisaks eesti asundusile nimetab A. Nigol veel, et Jenisei kubermangus elab 5000–6000 setut. Nende vaimline seisukord olevat koguni vilets ja rahvas päris lapsekingades. Setud elunesid eestlastega koos eelnimetatud asunduste esimeses grupis: Kanski maakonna Uue-Petseri külas elas 90 perekonda, Lebedevi külas 40 perekonda ning puht-setu asundustena Haidak külas 150 perekonda. Estonski Utshastok külas elas 33 setu, 6 eesti ja 1 vene perekond ja Panagaget asunduses, peale selle mitmel pool teistega segi.

Irkutski kubermang

Selles Siberi kubermangus elab ainult 180 eestlast. Eriti mainib A. Nigol, et Taisheti jaama ligidal elab Toropetsist tulnud 30 eesti põllumeest; see on nähtavasti Jenissei ja Irkutski kubermangude piiri peal. Siit idapoole pole eesti asundusi, kuni jõuame Jaapani mere äärde. Aga põhja pool — Jakutski kubermangus, on üks eesti asundus, Leena jõe paremal kaldal, 40 versta Khiganskist. Selle nimi on Oudova asundus, kus asus Oudovamaalt 1910. a. tulnud 12 perekonda eestlasi. See on ainus asundus, kus eestlased nii kaugele põhja on asunud. Oleks huvitav teada, kuidas nad sinna, polaarjoone lähedale, on sattunud, kuna mujal, nii EuroopaVenemaal kui ka Siberis, elasid eestlased ikka lõuna pool.

Asundused Jaapani mere ääres

Selles piirkonnas elas eestlasi Vladivostoki linnas ja selle ümbruses, koos asundustega ligi 150 perekonda. Vladivostokis oli ka eesti selts ja kool. Ka Habarovski linnas elunes umbes 100 eestlast, kelledel oli ka oma selts. Siin Ussuri piirkonnas (nüüd Primorje krai), loetleb A. Nigol seitse eesti asundust. Suurimad ja vanemad neist olid Liflänka ja Linda asundused, 60 versta Vladivostokist põhjas. Neis elas 90 perekonda 1897. a. tulnud eestlasi. Kahe küla peale oli neil ühine kool. Selles ümbruses kasvavad meie kodumaa viljad; maapind on viljarikas, kuid udu ja sagedased vihmad lasevad harva viljal valmida. Peamine tulu oli asunikel karjast ja kalapüügist.

Teised viis väikest (8–15 prekonnaga) asundust ulatusid kuni 100 versta põhja ja lõuna poole Vladivostokist, olles asutatud 1907.–1911. a. Põhja pool Vladivostokki olid Tarvitshanka asundus Saiguni jõe suudmes ja Povorotna — samanimelise tuletorni juures. Lõuna pool, Korea piiril, olid Slavjanka, Mostovoi ja Passet asundused. Nüüd on neist asundusist eestlased okup. Eestis avastanud Linda ja Liivi külad. Neist kirjutati okup. Eestis ilmunud raamatuis “Saaremaast Sajanideni ja kaugemalegi” ja “Seal, kus algab päev” (v. artiklid “Vaba Eesti Sõnas” 23. juulil 1970 ja “Meie Elus” 22. augustil 1974). Liivi, s.o. endine Liflänka, küla kannab nüüd venekeelset nime Novaja Lifländija. Nõukogude võimu sunnil on eestlased selles ümbruses ühinenud nelja kaluriartelli. Kahest püsimajäänust (nähtavasti Liivi ja Linda küladest) rajati 1930. a. kolhoos “Uus ilm”, mis nüüd on venestatult “Novõi Mir“, ja Liivi küla ühest otsast olevat välja kasvanud Bolshekamenski linn. “Novõi Mir“ olevat praegu Primorje krai rikkaim kalurikolhoos, kus töötavad inimesed kahestkümnest rahvusest. Kui palju eestlasi seal alles on, seda ei selgu. Nimetatakse ainult mõned eesti nimed Nende kirjutuste järg i asusid Liivi külas enamasti hiidlased ning ka muhulased ja saarlased. Seal olnud 186 eesti peret. Linda külas olnud veerandsada eesti leibkonda.

MISSUGUST LAASTAMISTÖÖD

soveti rezhiim eestlaste seas teinud, sellest kirjutatakse neis teoseis tagasihoidlikult, et kolmekümnendate aastate lõpp tõi siingi musta muret. Hukkusid paljud. Isegi eesti kirjavara on hävitatud: ühe kirjutise autoril õnnestus suuri vaevu leida pool aastakäiku eestikeelse ajalehe “Siberi Teataja” kirjanduslikku, ajaviitelist ja õpetuslikku kaasannet “Uus Küla” 1928. aastast. Siiski nähtub, et seal asuvad eestlased on nüüd mõnesuguse sideme loonud kodumaaga. Isegi kolhoosi klubi avamisel 1960. a. mängitud näidendit “Vigased pruudid”.

Asundus Kesk-Aasias Turkestanis

Selle asunduse kohta leiame teateid Oskar Kersoni teosest “Rada Otsides” (lk. 124 ja 147), kus autor kirjutab, et Turkestanis on eestlaste asundus Andizhani ümbruses. Geograafiliselt asetses see asundus tolleaegses Fergana piirkonnas (oblast), Sõr-Darja ülemjooksul (nüüd Uzbekistani piirides); s. o. samapalju lõunas, nagu Karsi asundus Taga-Kaukaasias, siin aga Tjan-Shani mägede jalamil. Kaasmaalasi — jõukaid mesilastepidajaid — elunes selles asunduses 70–80 ümber.

Euroopa-Venemaa asundused

Nagu mainitud selle ülevaate alguses (“Meie Tee” nr. 3/4, 1978), oli kõige loomulikumaks eestlaste asumaaks maa-ala ida pool Peipsi piiri, s. o. tolleaegne Peterburi kubermang ja Peterburi linn ise. Martin Lipp kirjutas selle aastasaja algul, et eestlasi viidi kauges minevikus isandate poolt Peterburi ja juba 1765. aastal oli neid seal nii palju, et üks soome õpetaja pidas eestlastele jumalateenistusi. Sama M. Lipp nentis, et 1884. aastal oli eestlasi Peterburi linnas 10.000, Gatshinas 3000, Kroonlinnas 2400, Novgorodis 2000 (pole just selge, kas siin on mõeldud kubermangu või ainult Novgorodi linna), Pihkva kreisis 5000, Krimmis 1000. Ka praost J. Lattik oma mälestusteoses “Teekond läbi öö, I“ puudutab eesti asunikke. Tema andmeil elas Peterburis ja lähemas ümbruses 1906. a. paiku 75.000–80.000 eestlast. Eesti Jaani kogudusse Peterburis kuulus 50.000 hinge, Peterburi saksa Peetri kogudusse samal ajal umbes 6000 eestlast ning teistes saksa kogudustes võis eestlasi olla niisama palju. See tähendab, et neis kogudusis oli eestlasi ca 62.000. Kuni Eesti iseseisvuse ajani need arvud kindlasti suurenesid veelgi.

Kindralmajor dr. med. A. Lossman oma teoses “Rahutus maailmas” hindab eestlaste üldarvu Venemaal enne Eesti iseseisvust 200.000 isikule. Tõepoolest ei olnud vist ühtegi suuremat linna Venemaal, kus ei elutsenud eestlasi, ja ka eesti asundusi leidus Venemaal rohkesti. Nii ei saa imestada, kui venelaste seas tekkis imetlev ja imestav arvamine eestlaste ja soomlaste kõikjal esinemisest. Vene kirjanik N. V. Gogol on kirja pannud 1846. a. vene muzhiku (talumehe) arvamise: “Ih tshort v koshelke taskal; gde uronil, tam i poselil” (Neid kurat tengelpungas tassis; kuhu pillas, sinna ka asustas). See iseloomustus käinud N. V. Gogoli järgi “tshuontsite“ kohta, kelle all võidi mõelda soomlasi, üldiselt soomesugu rahvaid, aga eriti eestlasi, keda venelased kutsusid sõimunimega “tshuhna“, “tshuhhonets”. Peterburi kubermangu alad olid õieti põliseks soome hõimude maaks, juba igivanast ajast. Enne I maailmasõda olid ligi 10% elanikest Peterburi kubermangus soomlased. Tsarskoje Selo kreisis või maakonnas olid pooled maaelanikest soomlased, samuti suurelt osalt Schlüsselburgi ja Jamburgi maakondades; viimases elas, nagu teada, ka hulgaliselt ingerlasi. Idapool Peipsit polnud Vene valitsusel 19. sajandi teisel poolel enam nn. hingemaid vabalt jagada. Need alad — Peterburi ja Pihkva kubermangudes — kujunesid siiski eesti põllupidajatele asumaiks. Siia asuti aga enamasti mõisnikelt renditud või ostetud metsa-aladele, nn. puus- tuste maadele, mis tuli metsast ja võsastikust puhastada enne kui sinna sai põldu rajada. Suuri eestlaste asundusi tekkis Jamburgi maakonda ja eriti Oudovamaale, kus enne I maailmasõda eestlased moodustasid üle viiendiku elanikkonnast.

Seni oleme vaadelnud eesti asundusi ja nende tekkmist Krimmis, Kaukasuses, Samaaras ja Siberis. Nende kohta, väljaarvatud Siber, on käsitada rohkem allikmaterjali. Edaspidi käsitame ülevaatlikult eesti asundusi Euroopa-Venemaa teistes osades, alates Peterburi kubermanguga ja liikudes läänest itta. Geograafiliselt kasutame tolleaegset Venemaa administratiivjaotust. Peamiselt saame selles ülevaates toetuda pastor August Nigoli andmeile, mis avaldatud tema teoses “Eesti asundused ja asupaigad Venemaal”. Peale selle käsitab Oudovamaa eesti asundusi Ilmar Arens teoses “Die estnische Russlandkolonisten im 19. und 20. Jahrhundert und die TransPeipus-Esten unter dem Zaren- und Sovjetregime 1861-1941”, mis ilmus kolmes osas, Baltisches Forschungsinstitut kirjastusel, Bonnis, 1964, 1967 ja 1971. Ilmar Arens teostas Oudovamaa eesti asunduste uurimise viimase sõja ajal. Tänuväärselt on ta selle uurimuse tulemused avaldanud mainitud teoses, andes põhjaliku ülevaate eesti asunduste ajaloolisest tekkimisest Oudovamaal, kuidas need asundused arenesid nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt ning kuidas nad hävitati kommuniistide poolt. A. Nigol loeb asundusiks mõnel juhul üksikud asulad või külad, teisal aga terve asulate grupi. Siiski saab tema teosest ligilähedase ülevaate eesti asunduste levikust. Üle-Venemaaliselt võib arvestada eesti asunduste arvu Euroopa-Venemaal 242 peale. Suuruse järgi, s.o. perekondade arvu järgi, on neist väikseid asulaid — kuni 10 perekonnaga — 29%, keskmisi — 10 kuni 50 perega — 53% ja suuremaid — üle 50 perega — asulaid 17%. Võrdlemisi vähe eesti asundusi on tekkinud kuni 1870. aastani — ainult 14%, suurem osa asundusi — 51 % — tekkis 1871.–1900. aastatel, kuna pärast 1900. aastat on tekkinud 25% asundusist (10% asunduste kohta pole teada nende asutamise aeg). Järgneb Euroopa-Venemaa eesti asunduste käsitamine. jade vahele ja juurde, näed teeäärseist nägusaist orgude küladest mitte väga kaugel, siin ja seal mäeveerul, või tiputeele kusagil poolel mäel, kollakat, õieti munarebu karva mäest alla lükatud mullakuhilaid, mis kunagi käinud läbi kullaotsija käest ja kust välja pestud enamik või ka kõik sellest kallist varast. Kui see töö enam ei tasunud, jäeti kaevandus, nii suur-väike kui see oli, lihtsalt seal Jumala hoolde. Näed seal mäekülgedele ehitatud majataolisi ehitusi, üks kõrgema, teine madalama neljakandilise tornitaolise ehitusega, samuti mahajäetud nagu kaevanduse käigudki. Kord kees seal elu. Kompaniid saatsid töölisi rajatud maa-alustesse käikudesse. Paljud mehed olid hankinud endile load omaette tegutsemiseks, südames kihk, olla leidja, suure kullakamaka omanik. Tõsi. Miljoneid on seal mäekülgedele välja toodud. Ja samuti miljoned seal ka niisama “tuulde pillutud”. Kaevur, kellel oli õnne, raputas hoogu sattununa maha endalt kõik senised muredvaevad... ja elas. Oma arvates “väärt elu”, ka sealses Central Citys, mitte kaugel Denverist, mäekülgedel, missugune linn praegugi kannab linna nime edasi ja on vaatamisväärsuseks ikka ja alati lõppematule turistirevoolule. Nende sekka on sattunud oma reisiteedel ka nende ridade kirjutaja. Neist on olnud ka juttu “Meie Tees” veel hiljuti.

Jah, kord kihas seal elu Loodi Denverigi jõukusele, veel enamgi, rikkusele alus. Ehitati linn — missugune. See on jäänud linnaks tänaseni. Colorado ilusaks pealinnaks, olles kasvanud ka üheks Ühindriikide suurlinnaks. Ent kulda tema mõjupiirkonnas enam ei kaevatud. Üteldi, et enam kunagi ei otsita sealseist mäemürakaist välja seda kollast, surnud, aga ikkagi kohutavalt suure mõjuvõimuga metalli. Ent ometi on tänaseks midagi muutunud. Juba kõnnib kunagise kaevanduse omanik ringi kavaga: Käiku ka kaevandus! Kallis metall on muutunud ka vähemas koguses väljavõtmiseks tasuvaks. Juba kõnnib üksik õnneotsija ringi, vaevatud pea kuhjani täis mõtteid, et.. . kui võtaks kätte need kullatoomise “relvad“ ja asuks otsima, ehk leiaks. Ehk.. . Kindel on üks, et ka Rocky Mountaini mõnedki kullakohad on uuesti “ellu ärganud”. Hilisem kullamaa Ühendriikides oli Kalifornia. Ka seal on omal ajal, pool sajandit tagasi, vähemalt — ja enamgi, paljud õnne otsinud, paljud ka leidnud ja paljud jäänud sinna, kus nad algasid. Oli nende seas ka Maarjamaa poegi Eestist. Kui palju neist keegi sealt õnne kaasa viis lahkumisel, selle üle pole nar aru andnud kellelegi. Ja siis vaibus seal suur hoog päris tasaseks. Jäid järele üksikud, ja elatusidki päris hästi sellest. Nüüd olevat nii nemad ja rida uusi, teisi, uue hooga ärkamas. Kas on tagasi tulnud kunagine õnne, või õnnetuse aeg, — viimane — kus töö ei tasunud mitte päevast musta leibagi.